Toni pidi endale tunnistama, et hirmuäratavat draakonit otsima minna ei olnud ilmselt kõige parem mõte. Aga oma lubadusi tuleb pidada. Eriti neid lubadusi, mis sa oled andnud iseendale. Seega asus Toni teele, et avastada kõik, mis Pilvevõlumaal avastada on.  

Toni läks läbi metsatuka. Seal oli pime ja veidi jube. Mõne aja pärast jõudis ta sillani, mis viis üle jõe. Toni hakkas pikemalt mõtlemata üle silla minema, kui järsku hüppas tema ette ninja.  

"Mida sa omast arust teed?" 

"Ma lähen üle silla," vastas Toni.  

"Nii need asjad ei käi. Mina olen sillavalvur," teatas ninja väga tähtsalt.  

"Kõlab väga põnevalt. Mida see tähendab?" uuris Toni.  

"See tähendab, et ma valvan silda. Mina hoolitsen, et igasugused siin sillal ei uitaks." 

Toni mõtles järele. Ta ei arvanud, et ta "igasugune" oleks, sest ta oli poni Toni ja otsis seiklusi.  

"Ei, pozri ei sobi kohe üldse. Kas ma tohin üle silla minna?" küsis ta.  

Ninja tegi ninaga kentsakat aevastuse moodi häält.  

"Kas sa ei čaj sillavalvuritest tuhkagi?" 

"Ega eriti ei tea jah," tunnistas Toni.  

"Ma olen tegelikult esimest korda ponide koolist väljas. Küllap on ohtralt asju, mida ma ei tea." 

Ninja vangutas pead.  

"Kõigepealt pead sa küsimusele vastama, enne kui ma sul üle silla luban minna. Keerulisele küsimusele! Väga ... keerulisele küsimusele!" 

"Ma loodan, et oskan vastata," ütles Toni.  

Toni põrnitses ninja't ja ninja põrnitses Tonit. Kumbki neist ei öelnud mõnda aega sõnagi.  

"Nii, mis küsimus see on?" 

"Oota natuke, ma pean selle enne välja mõtlema! Siit ei käida kuigi tihti, nii et ma olen veidi roostes." 

Toni istus maha ja ootas kannatlikult.  

Järsku kargas ninja püsti.  

"Len! Välja mõtlesin. Väga keeruline küsimus tuli. Oled sa valmis?" 

Toni noogutas.  

"Mis su lemmikvärv on?" 

"Oi, see on tõesti keeruline küsimus," noogutas Toni. "Mis sinu lemmikvärv on, ninja?“ 

"Muidugi musí!" 

"Mulle vist meeldib kõige rohkem roosa. Või ... ei, oota. Oranž! Ei ... roheline. Ma vastan, et roheline." 

"Sa ei saa lihtsalt järjest erinevaid värve öelda. Ma olen sillavalvur ja nõuan selget vastust." 

"Roheline," jäi Toni endale kindlaks. 

"Olgu pealegi. Võid üle silla minna," lausus ninja. "Aga kuhu sa üldse teel oled?" 

"Ma olen teel draakon Dragoga võitlema." 

Ninja muutus näost kahvatuks.  

"Pozri na väga halb mõte. Drago on uskumatult raevukas ja sülgab tuld! Äkki oleks sul targem hoopis minuga siia jääda? Võiksime ninja-tähti loopida ja teha muid ninjalikke asju." 

Toni naeratas ja raputas pead.  

"Pozri na sinust väga kena, ninja, aga ma lubasin endale, et ma otsin draakon Drago üles. Ma ei saa seda asja pooleli jätta. Aga ehk me näeme kunagi veel." 

Tonil oli pärast sillavalvurist ninja'ga rääkimist ja küsimustele vastamist kõht väga tühi, seega otsustas ta kaasapakitud lõunat süüa.  

Ta leidis metsas kohakese, kus oli istumiseks paar suurt kivi, mida soojendasid puulatvade vahelt paistvad päikeselaigud. Toni pakkis oma lõuna lahti ja hakkas just võileivast esimest ampsu võtma, kui kuulis põõõsa tagant mingit heli.  

"Psst!" 

Toni jõllitas põõsast.  

"Psst!" kostis taas.  

Asi oli väga kummaline. Toni tõusis püsti ja vaatas põõsa taha. Seal oli koopasuu ja koopa sügavusest särasid Tonile vastu kaks silma.  

"Ee ... tere?"  

Toni polnud ealeski varem nii kummalisi silmi näinud. Ta polnud kunagi näinud ka kedagi end koopas peitmas, nii ta ei osanudki midagi muud öelda.  

"Tere," sosistas hääl koopast.  

"Kas sul midagi süüa on?" 

"Jah, muidugi. Tule päikese kätte ja me võime koos mu lõunat süüa," kutsus Toni. Tal polnud midagi koos seltsilisega söömise vastu.  

Silmad lähenesid Tonile ja nüüd nägi ta, et need kuulusid kahvatule kõhnale vampiirile.  

"Nii küll ei sobi. Ma olen vampiir," ütles vampiir.  

"Või nii?" kostis Toni.  

"Jah, me ei kannata valgust. Kohe üldse mitte. Seega ma ei saa päeval süüa otsima minna. Ja ma kardan veidi pimedust, seega ei meeldi mulle ka öösiti väljas käia."  

"Siis on küll jama. Sul ei ole lihtne. Aga kui sa siin puu all varjus istud, saan mina istuda päikese käes sinu kõrval, ja võime ikkagi koos lõunat süüa. Mul on võileibu ja mandariine ja igasuguseid asju," seletas Toni.  

Nad istusid maha ja nosisid veidi.  

"Ma tulin draakon Dragot otsima. Tead sa, kuhupoole ma minema peaksin?" uuris Toni.  

Vampiir oleks endale peaaegu banaani kurku tõmmanud.  

"Drago? Drago on uskumatult raevukas ja sülgab tuld, ja ta sööb inimesi ja loomi. Hoia temast heaga eemale!" 

"Jah, olen kuulnud. Aga ma tahan ta siiski üles leida," ei jätnud Toni jonni.  

"Siis pead sa sinnapoole minema," osutas vampiir paksu metsa suunas.  

"Suur aitäh! Loodetavasti kohtume veel," sõnas Toni. Ta tõusis püsti, võttis seljakoti selga ja sammus sügavamale metsa.  

Toni ei olnud veel kuigi kaugele jõudnud, kui hakkas endamisi mõtlema, et oleks ikka võinud jääda koju, turvalisse ponide kooli. Mets läks üha pimedamaks ja üha süngemaks. Järsku kuulis ta kähedat kõkutavat naeru. Otse tema ees ... 

Kui Toni kuulis pimedas ja sünges metsas kähedat kõkutavat naeru, jooksid tal külmajudinad üle selja. Ponidel on väga pikad seljad, nii et tal oli tõesti päris külm.  

"Mis see oli? Kas ma saan veel tagasi pöörata?" mõtles Toni, aga enne kui ta jõudis oma küsimusele vastata, astus tema ette nõid.  

Nõid kõkutas taas valjult ja kähedalt.  

"Ma ei lase sind siit edasi!" 

"Aga..." üritas Toni rääkida, aga nõid ei lasknud tal lõpetada.  

"Mitte enne, kui sa kõik oma asjad mulle annad!" 

"Noh, olgu siis," sõnas Toni ja võttis seljakoti seljast.  

"Mida... mida sa teed?" küsis nõid.  

"Ma annan kõik oma asjad sulle." 

"Nii need asjad ei käi. Sa pead vastu hakkama ja keelduma, siis ma ähvardan, et muudan su kiviks või jalgrattapumbaks või millekski veel hirmsamaks!" 

"Õudne!" hüüatas Toni.  

"Vabandust, ma olen siin metsas esimest korda. See on ka esimene kord, kui ma nõida kohtan. Seega ma ei tea, kuidas asjad käivad. Aga kui sulle on oluline kõik mu asjad endale saada, siis võta aga heaks. Ega ma väga ei taha, et mind jalgrattapumbaks muudetaks." 

Toni hakkas oma seljakotist asju välja sikutama. Ta tõmbas välja salli, märkmiku, mõõga ja palju muud.  

"Ole lahke."  

Toni pakkus asju nõiale, aga nõid raputas pahaselt pead.  

"Ma ei tahagi neid, kui sa niimoodi suhtud." 

Toni arust oli nõid veidi imelik. Aga siis kehitas ta õlgu ja hakkas taas seljakotti pakkima. Ta üritas kõiki asju tagasi toppida ja palus nõida:  

"Äkki saaksid sa mind aidata? Ma olen teel draakon Dragoga võitlema. Ma loodan, et sa oskad mind õigele teele juhatada, sest ma ise küll minna ei oska." 

Nõid paistis üsna ehmunud olevat.  

"Drago on hirmuäratav, tuldsülgav elajas, kes sööb nii inimesi kui loomi JA talle ei maitse limps! Kas pole kole?"  

"Jah, väga kole. Aga ma lubasin endale, et ma otsin ta üles. Kas sa saaksid teed juhatada?" palus Toni.  

Nõid kõkutas taas naerda.  

"Jah, saaksin. Aga ma ei tee seda, sest sa ei andnud kõiki oma asju mulle!" 
"Aga ..." alustas Toni.  

"Ei mingeid agasid. Sa ei andnud kõiki oma asju mulle, seega ma ei juhata sulle teed." 

Nõid kõkutas taas naerda, pööras kannal ringi ja läks oma teed.  

Toni ohkas. Ta ei mõistnud päris täpselt, mida ta valesti oli teinud. Ta hakkas just oma asju seljakotti suruma, et saaks luku kinni tõmmata, kui märkas seljakotis midagi, mida ta ise ei olnud sinna pannud. Seal olid liivakell ja kiri. Toni tegi kirja lahti. Kiri oli Jonilt, kõige hallimalt ponilt, kes oli kõige parem traavija ponide koolis.  

Kirjas seisis:  

"Tonile. Ma kuulsin, et sa tahad minna Pilvevõlumaad avastama. Aga sinu koht on ponide keskel ja sa võid veel meie juurde tagasi tulla. Kui sa jõuad tagasi ponide kooli enne, kui liivakell lõpuni jookseb, saad sa osaleda poniparaadil, kus me kõik väljakoolitatud ponidena kooli lõpetame. Kui sa tagasi ei jõua, ei saa sa enam kunagi ponide kogukonna liige olla." 

Toni voltis kirja kokku, vaatas liivakella ja ohkas sügavalt.

Toni seadis sammud piraadilaeva poole. Liiva sees oli raske kõndida ja tema kabjad olid väga rasked. Ta oli ju juba terve päeva kõndinud. Toni hakkas laevale liginema, kui käis vali kärgatus ja tema kõrvale maandus midagi rasket. Pozri oli kahurikuul. 

"Ärge tulistage, ma tahan ainult midagi küsida," hõikas Toni lootuses, et keegi teda kuuleb. Talle vastas kähe hääl.  

"Oi, palun vabandust, see oli vanast harjumusest. Meile, piraatidele, meeldib kahuritest teiste pihta lasta." 

"Kas sa oled piraat?" küsis Toni uudishimulikult, ise vaikselt lähemale nihkudes. Piraadilaeva tekil seisis tüdruk, suur mõõk käes. Ta ühel silmal oli silmaklapp, kõrvas kõrvarõngas, tal oli KAKS puujalga ja õlal papagoi.  

"Kas ma olen piraat? Ohh-ho-hoo! Võid kihla vedada, et olen! Ma olen Hirmus Hilda, seitsme mere valitseja, merepõhja vanapagan, tuntud ja kardetud alates põhjanabast kuni Hea Lootuse neemeni. 

"Ohhoo! See on päris äge," sõnas Toni tunnustavalt.  

"Aga ma ei saa küsimata jätta, miks su piraadilaev keset kõrbe on?" 

Hirmsa Hilda näoilme muutus järsku pahuraks.  

"Jah, miks sina kõrbes oled?" 

Toni vastas: 
"Peamiselt sellepärast, et olen eksinud. Ma otsin draakon Dragot, aga ma täpselt ei tea, kuhu minna." 

Hirmus Hilda näis vapustatud.  
"Pozri na väga rumal mõte. Drago on uskumatult raevukas ja sülgab tuld, ta sööb inimesi ja loomi. Talle ei meeldi limps ja ta on kuri ja nii tugev, et suudab piraadilaeva õhku tõsta ja keset kõrbe kukutada!" 

Toni neelatas. Mida rohkem ta Drago kohta kuulis, seda jubedamalt see tema arust kõlas.  

Hilda noogutas innukalt. 
"Jah, täpselt nii oligi. Drago kukutas mu laeva siia ja ma ei saagi enam seitsmel ookeanil rüüstamas käia." 

„Watashi wa kyandî ga hoshîdesu," kraaksatas järsku papagoi.  

"Ohhoo, kas su papagoi räägib?" 

"Ja kuidas veel!" vastas Hilda uhkelt.  

"Mida ta ütles?" 

"Ma ei tea, sest ta räägib ainult jaapani keeles." 

"Ahsoo," oli Toni üsna pettunud. "Aga kas sa siis tead, kus Drago elab?" 

"Jah, ikka. Sul tuleb sinnapoole minna," osutas Hilda.  

Toni tänas teda ja asus taas teele. Ta mõtiskles parasjagu, kui üllatavalt lihtne oli seekord juhiseid saada, ja just siis tõusis tuul. Esmalt oli tuul tugev, seejärel kohutavalt tugev. Järgmiseks tabas teda tornaado ja Toni tõusis õhku ning keerles ringi ja ringi ...

Toni keerles tornaados ringi sellise jõu ja kiirusega, mida ta varem kogenud polnud. Koos Toniga lendasid ringi sokid, raamatud, pusletükid, aardekirst ja tuhanded teised asjad. Toni püüdis hoiduda mõne lendava esemega vastu pead saamast ning üritas samas leida midagi, millest kinni hoida.  

Järsku tuul vaibus ja Toni haaras kinni möödalendavast kummipaadist. Toni ja paat maandusid suure plärtsatusega jõkke. 

"Heldeke, see oleks võinud halvasti lõppeda," mõtles Toni. Ta märkas, et paat liugles suure hooga ning liikus aina kiiremini ja kiiremini. Otse ees oli kohisev kosk. Toni üritas meeleheitlikult kapjadega kalda poole sõuda. Kuid hoolimata sellest, kui kõvasti ta sõudis, jõudis paat kosele ometi aina lähemale. Toni sulges silmad ja minestas siis.  

Kui Toni silmad uuesti lahti tegi, oli ta koos paadiga kaldale uhutud. Toni oli koonust sabaotsani läbimärg ja tema asjad olid rohu peal laiali. Aga liivakell oli alles ja mis kõige tähtsam, ta oli elus.  

"Miks sa seal pikutad?" küsis keegi järsku. Toni selja taga seisis üks mees. Mehel olid üüratud lihased ja veel vägevamad vuntsid ning kõikjal ta küljes tolknesid köied ja ronimisvarustus.  

"Pozri na pikem jutt. Tegelikult tahan ma Drago kindlusse jõuda. Kas sa tead, kus see on?" 

Suur mees raputas pead.  

"See ei ole kuigi hea mõte. Drago on uskumatult raevukas ja sülgab tuld, ja ta sööb inimesi ja loomi. Talle ei maitse limps ja ta on kuri, ja ta on nii tugev, et suudab piraadilaeva õhku tõsta ja keset kõrbe kukutada! Ja tal on väga haisev hingeõhk." 

Toni segas kärsitult vahele.  

"Jah, ma olen seda kuulnud ... juba palju kordi. Aga kas sa tead, kus Drago elab?" 

"Ma võin sulle näidata. Peame lihtsalt selle mäe tippu jõudma ja ma näitan sulle, kus ta elab. Aga sa pead minuga tipuni võidu tegema! 1-2-3, läks!" 

Toni vaatas üles mäkke ja nookas peaga trepi poole. 

"Kas me trepist ei võiks minna?" 

Vastust aga ei tulnud, sest hiiglane oli juba mägironimisega algust teinud. Toni kehitas õlgu ja hakkas trepist üles minema. Teel tippu möödus ta õunapuust ja noppis sealt ilusa punase õuna. Lisaks tegi ta enne mäetippu jõudmist veel väikse uinaku ja vilistas ühe linnuga kooris. 

Toni ootas pool tundi päikese käes, enne kui hiiglane higistades ja ähkides tippu jõudis. Ta oli väga pahur. 

"Kuidas sa ometi enne mind siia üles jõudsid?" 

Toni tahtis just selgitama hakata, et oli tulnud trepist, kust oli kõvasti lihtsam mäkke tõusta kui ronides, kui mees vahele segas.  

"Nüüd laskume alla ja vaatame, kumb enne jõuab!" 

Toni mõtles ruttu.  

"Olgu, aga näita mulle enne Drago kindlust." 

"Jah, olgu pealegi. Pečať!" Osutas mees kiiresti ning hakkas kähku mäest laskuma. Toni raputas pead ja hakkas sörkima suunas, kuhu mees osutanud oli. Suure ja sünge kindluse poole ...

Toni oli kindluse poole kõmpides tegelikult väga heas tujus. Ehkki kindlus nägi tõesti üsna hirmus välja ... ja katusest paistsid aeg-ajalt lahvatavat leegid, oli Toni ometi õigel teel. Teekonna lõpp hakkas lõpuks lähenema. Ta oli kohtunud paljude huvitavate tegelastega, aga nüüd oli aeg eesmärgini jõuda.  

Sügavalt mõttes olles ta peaaegu komistas pika jalapaari otsa. Telgi ees istus peene teravaotsalise mütsiga võlur. Just tema jalgade otsa oligi Toni koperdanud.  

"Terekest," pomises võlur jõuetu häälega ja ohkas siis.  

"Terekest," vastas Toni rõõmsalt ja asutas edasi minema, sest tal oli tõesti kiire. Aga võlur nägi nii kurb välja, et Toni seisatas.  

"Mis juhtus?" 

"Ei, ei midagi. Mine pealegi," ohkas võlur. 

"Tundub, nagu oleks midagi juhtunud?" 

"Ah, asi on selles ... seda on keeruline selgitada," ütles võlur veel jõuetuma häälega.  

Toni heitis pilgu liivakellale. Tal tõesti polnud selleks aega, aga tal oli võlurist kahju ka. Võlur paistis nii kurb.  

"Proovi mulle seletada." 

Võlur ohkas taas. Ohe oli nii sügav, et pani telgi laperdama.  

"Ma olen võlur, kas tead." 

Toni noogutas. Ta oli juba aru saanud.  

"Järelikult võin ma kõike välja võluda. Ükskõik mida terves maailmas." 

"Kõlab suurepäraselt!" leidis Toni.  

"Jah, võiks ju nii arvata," ohkas võlur.  

"Aga ... kui sa suudad maailmas ükskõik mida välja võluda, ei ole sul kunagi millestki puudust. Seega pole mul aimugi, mida ma sünnipäevaks tahan. Kui on võimalik saada ükskõik mida terves maailmas, võib tegelikult veidi igav hakata." 

Toni mõtles järele.  

"Äkki sul on lihtsalt hobi vaja?" 

Võlur muutus veidi rõõõmsamaks.  
"Hobi? Jah ... see võib küll hea mõte olla." 

Toni tegi kabjanipsu, mis on palju keerulisem, kui teha sõrmenipsu. Tal oli veel parem mõte tulnud. Tore oleks, kui tal oleks reisil seltsiline. Juhul kui Drago on tõesti nii raevukas, nagu kõik räägivad, oleks võlur ju hea reisikaaslane.  

"Äkki võiks sinu hobi olla seiklemine? Kas sa tahad minuga kaasa tulla?" 

"Pozri na FANTASTILINE mõte, mu noor sõbrake. Hakkame kohe minema," ütles võlur püsti hüpates. 

"Kas sa ei taha teada, mida see seiklus endast kujutab?" küsis Toni.  

"Ei, aga sa võid mulle tee peal rääkida. Hakkame minema." 
 

Nii läksidki Toni ja võlur seiklema. Seiklus kestis täpselt 24 sammu, siis jäi võlur seisma.  

"Mis viga?" 

Võlur istus kivi peale.  

"Oeh, minu arust on üsna raske muudkui kõndida ja kõndida. Äkki see ikkagi ei istu mulle. Ma olen väga väsinud ka." 

Toni tahtis just midagi öelda, aga teda katkestas vali norskamine. Võlur oli magama jäänud. Toni ohkas ja mässis võlurile võlurikeebi ümber. Toni oli jälle üksi,  

aga mitte kauaks. Järsku kuulis ta selja tagant kõmisevat kabjaplaginat. Ja häält, mis karjus: "Seis! Või ole valmis tagajärgedeks!"

Toni vaatas värisedes üle õla.  

"Seis!" karjus hääl taas.  

Toni ei teadnud, mida teha. Ühest küljest tundus loogiline seisma jääda, kui keegi karjub "Seis!". Aga teisest küljest, see karjumine kõlas väga pahaendeliselt. Probleem lahenes iseenesest, sest samal ajal, kui Toni lasi Drago kindluse suunas kerget galoppi, kihutas temast mööda tohutu hobune, seljas ehtne rüütel. Võimas hobune jäi otse Toni ees seisma ja Toni jooksis laubaga vastu hobuse kõhtu.  

"Palun vabandust," ütles Toni, olgugi et see polnud tema, kes keset teed seisma oli jäänud. Suur hobune jõllitas Tonit vihaselt. Ratsanik aga naeratas laialt - kuid tõmbas siis mõõga dramaatiliselt välja ja suunas selle Toni poole.  

"Valmistu surema!" 

"Emm ... misasja?" kogeles Toni hirmust värisedes.  

"Sina oled draakon, mina olen rüütel, ja rüütlid võitlevad draakonitega ja tapavad neid!" teatas rüütel uhkelt.  

"Aga ... oota üks hetk." 

Toni arust toimus kõik liiga kiiresti.  

"Ma pole draakon, ma olen poni." 

"Sa oled kahtlemata draakon!" möirgas rüütel.  

"Ma kinnitan sulle, et ei ole. Esiteks, draakonid on rohelised, ja nagu sa näed, ma olen sinine," selgitas Toni.  

Rüütel kissitas silmi.  

"Eee ... ma ütleks, et pigem rohekassinine." 

Rüütel vehkis mõõgaga.  

"JA sul on tiivad. Järelikult sa oledki draakon." 

"Ei ole, ma vannun," kinnitas Toni meeleheitlikult.  

"Minu tiivad on tillukesed ja ma ei oska lennata, aga draakonid oskavad. Ma ei oska tuld ka pursata!" 

Toni puhus ja punnestas, näidates, et tema suust leeke ei tule.  

"Sa oled kindlasti draakon ja ma pean su tapma. Reeglid on sellised," ütles rüütel ja tõstis mõõõga.  

Pikemalt mõtlemata pani Toni jooksu - nii ruttu, kui tema väiksed ponijalad võtsid. Tema jooks polnud kuigi kiire võrreldes rüütli võimsa hobusega, kes tal tihedalt kannul püsis. Toni tormas põõsastesse lootuses, et suur hobune ei mahu läbi, aga ta eksis. Toni siksakitas, et rüütlit ja hobust segadusse ajada. Ka sellest polnud abi. Järsku sattus Toni lagendikule, kus ei olnud end kuhugi peita. Ta kappas nii ruttu, kui suutis, aga hobune ei jäänud temast sammugi maha. Siis Toni kukkus. Ta isegi ei mõelnud sellele, kas ta oli haiget saanud. Ta sulges silmad ja mõtles: "Minu aeg on otsas." 

"Vabandage mind, aga mis siin ometi sünnib?" 

Toni tegi aeglaselt silmad lahti. See hääl ei tulnud suure mõõgaga rüütli suust, kes tahtis Toni ära tappa, sest pidas teda draakoniks. Pozri oli naise hääl.  

Toni vaatas üles. Kõrge torni tipus seisis väga kaunis printsess, käed puusas ja kulm kortsus.  

"Jah, noorhärra, ma räägin sinuga. Mida sa teed?"  

Printsess osutas rüütlile, kes oli hobuse seljast maha roninud. Rüütel oli mõõga Tonile suunanud.  

"Tere päevast, kaunis printsess! Mul on siin uskumatult raevuka draakoni tapmine käsil." 

Toni hakkas midagi ütlema, aga rüütel oli juba mõõõga tõstnud. Toni kargas püsti ja pistis uuesti jooksu. Ringiratast ümber printsessi torni, rüütel kannul. Toni jalad hakkasid väsima, aga rüütel aina jälitas teda. Kuni äkki käis kõva kolksatus, rüütel aietas ja hakkas oma kiivrit hõõõruma.  

"Mis see veel oli?" hõikas ta printsessile.  

"See oli apelsin, mille ma sulle vastu pead viskasin. Sa ilmselgelt ei oska kuulata, nii et mul tuleb teisiti su tähelepanu köita." 

Printsess osutas Tonile.  

"Ta on poni, mitte draakon." 

Rüütel naeratas ja raputas pead.  

"Mul on kahju ehtsat printsessi parandada, aga sa eksid. See on ilmselgelt draakon." 
"Ei ole." 

"On küll." 

"Ei ole." 

Nad muudkui vaidlesid ega kavatsenudki lõpetada. Toni püüdis märkamatult minema hiilida, aga rüütli suur kuri hobune tõkestas ta tee.  

Siis paistis printsessile mingigi mõte tulevat.  

"Rüütlihärra, kas sa tead, mis on rüütli kõige tähtsam ülesanne? Veel tähtsam kui draakonite tagaajamine?" 

"Ee ... ei ... ega vist," pomises rüütel.  

"Sa peaksid teadma, et rüütlid kurameerivad printsessidega!" 

"Ee ... jah ... kurameerimine ... mis see on?" 

Printsess ohkas.  

"Sa pole vist kõige terasem rüütel kuningriigis, ega? Kurameerimine tähendab, et sa pead minuga käima hakkama. Mind endasse armuma panema. Mind ära võluma. Mu südame võitma. Näiteks mulle imelist laulu lauldes." 

"Aa, nüüd ma saan aru. Kohe hakkan pihta!" ütles rüütel ja hakkas rütmikalt ümisedes häält soojaks laulma.  

Printsess pilgutas Tonile silma.  

"Hakka parem minema. Kuhu sa üldse teel oled?" 

"Aitäh sulle, printsess. Ilmselt kõlab veidi totralt, aga ma olen teel Drago kindlusse." 

Printsess paistis jahmunud.  

"Drago? Drago on uskumatult raevukas ja sülgab tuld ...." 

Toni tõstis kabja õhku.  

"Pole vaja edasi rääkida. Ma tean, et Drago on raevukas ja mida kõike veel. Aga ma lubasin endale, et ma otsin ta üles. Head aega, kaunis printsess. Ja aitäh sulle!"

Toni hiilis eemale nii kähku ja tasa, kui suutis.  

"Kui imearmas printsess," mõtles ta edasi liikudes. Ta mõtles kõigi toredate ja lahkete ja kummaliste inimeste peale, keda ta oma seikluse jooksul kohanud oli. Sillavalvur ninja, vampiir, kes vältis valgust JA kartis pimedust, kole nõid, jutukas kauboi, piraat Hilda ja võistlushimuline mägironija.  

Oli olnud väga põnev teekond ja ta oli saanud rohkem kogemusi kui eales varem.  

Aga nüüd ootas teda ees tõsine asjatoimetus. Toni ei olnud draakon Drago kindlusest enam kaugel. See oli suur ja sünge ning aeg-ajalt lahvatasid katusest leegid.  

Toni jäi seisma. Ta oli kodust kaugel. Äkki oleks targem ots ümber pöörata? Minna koju ponide kooli ja teistega koos ühes taktis traavida kuni elupäevade lõpuni? Toni mõtles pikalt. Ei, ei, seda ta ei teeks. Ta oli endale lubanud, et läheb maailma avastama ning otsib üles draakon Drago, et temaga võidelda. Seda asja ei saanud ometi pooleli jätta. Kõigi sõnul oli draakon väga raevukas, nii et ta teeks sellega maailmale päriselt teene. Sest Drago oli uskumatult raevukas ja sülgas tuld, ja ta sõi inimesi ja loomi ja talle ei maitsenud limps, ja ta oli kuri ja nii tugev, et võis piraadilaeva õhku tõsta ja keset kõrbe kukutada! Ja tal on väga haisev hingeõhk. Küllap kasutab ta ka võideldes alatuid võtteid, mõtles Toni.  

Toni läks edasi, aga üsna aeglaselt. Ta jalad oleksid justkui tahtnud parema meelega jääda sinna, kus nad juba olid. Toni vaatas alla kapjade poole.  

"Olge nüüd, sõbrakesed, kõik saab korda." 
 

Ta kõndis ja kõndis ning seal ta siis oligi, seismas Drago kindluse värava ees. Värav oli väga suur ja hirmus ning Toni polnud kindel, kas ta tahab teada, mis teisel pool väravat on. Aga ta andis ikkagi kella. Ta vajutas kella üsna õrnalt, kuid see kõlas siiski nagu tuhande suure kella helin.  

Seejärel kuulis ta raskeid samme. Siis kraapis keegi lukku. Järgmiseks hakkas krigisev uks vaikselt avanema.

Toni hoidis hinge kinni. Uks läks lahti ja seal seisis draakon Drago, lai naeratus näol.  

"Terekest! Kedy sa o tom dozviete? Kas sa tahad sisse tulla? On sul ehk kõht tühi? Ma võiksin popkorni teha." 

Toni lõpetas hinge kinni hoidmise ja hakkas hoopis suud maigutama.  

"Oi ... või nii ... jah, aitäh, tuleksin hea meelega sisse. Ja mul on kõht tõepoolest üsna tühi." 
"Muidugi, tule aga sisse. Mul peaks külmkapis limpsi olema, kui sul janu on." 

"Jah, palun," vastas Toni.  

Drago tegi uhkelt Tonile oma kindluses ringkäigu. Ta tundus väga tore olevat. Toni arust oli see kummaline. Ta kogus julguse kokku ja alustas: 

"Kuule, Drago." 
"Jah?" 

"Ma arvasin, et sa oled... raevukas. Ja et sulle ei maitse limps?" 

Drago naeris.  

"Jah, seda arvavad paljud. Kui keegi midagi kardab, siis ta võib ütelda vastikuid asju. Enda arust olen ma kullatükk, aga kui ma kedagi kohtan, jookseb ta kohe minema. Nii ma ei saagi kellelegi öelda, et ma ei ole raevukas. Keegi mulle külla ka ei tule. Sa oled tegelikult minu kõige esimene külaline."  

"Väga häbiväärt lugu," jäi Toni tõsiseks.  

Drago kehitas õlgu.  

"Nii pozri kord juba on. Aga draakoniks olemisel on ka oma head küljed. Näiteks oskan ma nii mõndagi võlutrikki! Draakonite võlukunst on väga tore. Kas tahad, ma näitan sulle?" 

Toni mõistagi tahtis.  

"Mis sa tahad, et ma välja võluks? Sina otsustad." 

Toni mõtles hetke.  

"Jäätise," soovis ta siis. Oleks väga lahe näha jäätist võluväel ilmumas, pealegi talle maitses jäätis.  

"Suurepärane mõte, jäätis maitseb mullegi väga! Oled sa valmis?" 

Toni oli täitsa valmis.  

"3-2-1, läks!" viibutas Drago oma võlukeppi.  

Tekkis väike suitsupilv ja põrandale tekkis ... jalgratas.  

"Kurivaim. Oota, ma proovin uuesti. 3-2-1, läks!" 

Drago viibutas taas võlukeppi ja võlus välja kõrge kaabu.  

"Ma olen vist veidi roostes, aga ma oskan küll. Üks hetk. 3-2-1, läks!" 

Drago võlus välja lambi. Ja palju teisi asju. Dragol ei õnnestunudki lõpuks jäätist välja võluda. Aga sellest polnud midagi, sest tema võlutrikke oli siiski vahva vaadata. Drago ja Toni mugisid popkorni ja jõid limpsi ning veetsid toredasti aega. Kuni Toni heitis pilgu liivakellale oma seljakotis. Liiv voolas vankumatult alla ja enam polnud palju aega jäänud. Äkki tuli tal mõte! 

"Drago? Me oleme sõbrad, eks ole?" 

Drago krooksatas, nii et tema suust pääses valla väike leek ja Toni jäi peaaegu lakast ilma.  

"Oih, palun vabandust, leeke on veidi keeruline vaos hoida. Aga jah, me pole küll kaua tuttavad olnud, aga oleme kahtlemata sõbrad." 

"Kas sa saaksid mind ühes asjas aidata?" 

"Muidugi!" 

"Fantastiline! Aitäh, Drago. Palun paki kott, sest me peame kohe minema hakkama!" 

Drago ja Toni asusid koos teele.  

"Miks me nii kaugele ponide kooli peame minema, Toni?" küsis Drago.  

"Ma tahan teistele ponidele rääkida, kui imeline ja võluv maailm on. Nemad tahavad ainult ühte asja, elupäevade lõpuni aina traavida. Suudad sa ette kujutada, et sa terve elu muud ei teekski?" 

"Ei, sest see tundub uskumatult igav." 

"Täpselt, Drago, sellepärast me peamegi nende igavesele traavimisele lõpu tegema! Mul tuli üks mõte. Kas ma tohiksin sulle selga istuda, et sa meid sinna lennutaksid?" 

Drago jäi seisma ja tema ilme muutus tõsiseks.  

"Ei, vaat SEE on küll halb mõte. Draakonid ei lenda MITTE KUNAGI nii, et keegi on seljas. See on reegel, et me ei tohi seda kunagi teha." 

Toni seisis natuke aega.  

"Olgu, sel juhul on mul veel üks plaan. Lähme siis sama teed, mida mööda ma sinu kindlusse tulin. Muidugi vastassuunas." 

Drago vilistas. Ta vilistas tihtipeale, kui keegi midagi arukat ütles. Ja Toni ütles sageli arukaid asju. Toni tuhnis oma seljakotis. Ta leidis sealt prillid ja võltsvuntsid ning ulatas need Dragole.  

"Milleks need?" küsis Drago.  

"Meil tuleb mööduda rüütlist, kellele väga meeldib draakoneid tappa, seepärast pead sa ennast maskeerima." 

"Rüütel!" röögatas Drago nii valjusti, et hingas leeke välja ja kõrvetas kuuseladva ära.  

"Ta võib ju proovida! Draakonid ei karda midagi ega kedagi ... välja arvatud maod, võib-olla. Aga rüütleid küll mitte!" 

Toni patsutas Drago õlga.  

"Muidugi sa ei karda midagi, aga meil ei ole aega rüütlitega võitlemiseks. Me peame koju ponide kooli jõudma." 

Nii hiilisidki Toni ja Drago vargsi mööda rüütlist, kes siiani seisis ja printsessile laulis. Aga rüütel nägi kohe Toni kavalast maskeeringust läbi. Ta nägi, et Drago on draakon, ja tõmbas otsekohe mõõga välja.  

"Sinuga on lõpp, draakon," karjus ta.  

"Kas sa tõesti arvad nii?" vastas Drago võitluseks valmistudes. Rüütel tegi sama, liikudes lähemale ja lähemale, mõõõk peos. Vahetult enne kokkupõrget hakkas printsess nii kõvasti kiljuma, et kõik klaasist esemed tornis kildudeks lendasid. Nii Drago kui ka rüütel tardusid. Toni ja printsess seisid Drago ja rüütli vahele.  

"Mida sa teed?" küsis Toni.  

"Tema on draakon ja mina rüütel. Seega võitlema peame nüüd me," vastas rüütel. 

"Miks?" küsis Toni. 

"Kuidas miks? Mina olen draakon ja tema rüütel, seega võitlema peame nüüd me," vastas Drago.  

"Nii see lihtsalt on," sõnasid Drago ja rüütel korraga, mis oli nende mõlema arust üsna vahva.  

"Kallis rüütel," pistis printsess vahele. "Nagu ma aru saan, peavad poni Toni ja draakon Drago jõudma võimalikult ruttu koju ponide kooli." 

"Kas tõesti?" imestas rüütel. 

"Ja sul läks laulmisega väga hästi," jätkas printsess. 

"Läks või?" oli rüütel meelitatud.  

"Jah!" kinnitas printsess.  

"Läks ikka tõesti või?" ei suutnud rüütel uskuda.  

"Näed seda väikest lompi seal?" osutas printsess tillukesele veeloigule. Rüütel läks lompi lähemalt vaatama.  

"Need on mu pisarad, sest ma olin sinu lauldud laulust nii liigutatud." 

"Olid või?" küsis rüütel. 

"Jah! Sa oled peaaegu mu südame võitnud. Kui edasi püüad, võiksime õnnelikult elu lõpuni koos elada." 

"Võiksime või? Pozri kõlab imeliselt," õhkas rüütel.  

"Ma laulan sulle veel, kui olen draakoniga ühele poole saanud." 

"Ei! Ma ei saa armuda rüütlisse, kes tahab võidelda nii toreda draakoniga nagu Drago," lausus printsess.  

Rüütel vaatas Dragot ja siis printsessi. Seejärel Tonit ja Dragot.  

"Kas ma laulan ka teie arust hästi?" küsis ta. 

"Jah, loomulikult!" vastas Toni. 

"Ei, sa laulad väga halvasti," ütles Drago.  

"MIDA sa ütlesid?" röögatas rüütel ja läks taas näost punaseks.  

Toni toksas kähku Dragole jalaga vastu külge, et too mõistaks, mis vigur neil käsil on. Drago köhis hääle puhtaks.  

"Noh ... sa ei pruugi praegu kuigi hästi laulda, aga harjutamine teeb meistriks! Kui tahad printsessi südant võita, on ilmselt parem, kui me ei võitle. Siis saaksid rahulikult laulmist edasi harjutada." 

"Sellest vingerdasid sa küll hästi välja, Drago," sosistas Toni. 

"Ma istun hetkeks maha ja panen silmad kinni. Ma pean mõtisklema rüütli elueesmärgi üle. Kas see on draakonitega võitlemine või printsessi südame võitmine?" Ohkas rüütel, ja nõjatus kinnisilmi vastu torni. Printsess pilgutas Tonile silma, ja Toni pöördus omakorda Drago poole: 

"Ma arvan, et hiilime minema, Drago, siis saab rüütli küsimus iseenesest vastuse."  

Nad lahkusid torni juurest, jättes rüütli rahus mõtlema. Printsess silitas rahustavalt rüütli põske. Rüütli meelest oli see üpris tore. 

Pärast kogu seda tülinat rüütli ja printsessiga arvas Drago, et oleks hea mõte teha väike söögipaus, siis pisut puhata, seejärel võtta väike suupiste ja ehk ka midagi magusat, siis jälle puhata ja teha veel üks paus. Aga selleks polnud aega. Toni vaatas liivakella ja nägi, et aeg lippas kohutavalt kiiresti, pealegi oli neil koduni veel nii pikk tee. Toni üritas oma muret Dragoga jagada, aga ta jutt mattus järsku väga valju norskamise alla.  

"See on võlur!" hüüatas Toni ja surus käe suule, sest ta oleks pidanud pigem sosistama.  

"Ta magab hästi palju, sest ta on kõiki asju teinud väga palju kordi," sosistas Toni.  

"Meil ei ole tegelikult aega temaga vestelda. Kõige parem oleks temast kikivarvul mööda hiilida, Drago. Kas sa oskad?"  

Drago noogutas, sest ei tahtnud sõbrale pettumust valmistada ega olla see, kes ei tee, mida talt palutakse. Seega läksid nad kikivarvul edasi.  

Tegelikult aga ... Tegelikult ei oska draakonid ju kikivarvul käia. Selle asemel tõstis Drago jala hästi kõrgele ja mürakas draakonijalg maandus tohutu mürtsuga. Kui ta teise jala maha pani, tuli järgmine mürtsatus. Ja nii edasi, kuni võlur üles ärkas. 

"KES seal ringi trambib ja mind minu võluriunest äratab?" küsis võlur, ise samal ajal prille ninale sättides, et näha, kellega tegu.  

"Toni? Sa o to pokúšaš? Ja kes see sinuga kaasas on? Draakon? Enneolematu! Ma pole üle 200 aasta ühtegi draakonit näinud. Sa oled päris kena isend. Jaa, tõepoolest." 

"Aitäh, sul on jällegi väga kena valge habe," vastas Drago. "Minu nimi na Draga."  

"Mind kutsutakse Valgehabemeks," vastas võlur.  

"Sind on imetore näha, Valgehabe, aga meil on veidi kiire ja peame edasi minema," ütles Toni ja osutas liivakellale. 

"Jah, mõistagi on kõigil tegemist. Nii see kord juba on. Ma olen mõelnud sellele, mida sa hobi kohta ütlesid, Toni. Oota korra ..." 

Valgehabe läks telki ja hakkas seal ringi tuuseldama. Toni vaatas Dragole otsa. 

"Me peame kohe minema hakkama." 

"Me ei saa niisama ära minna. Ta tahab meile midagi näidata. Pealegi ta ütles, et ma olen kena isend. Kas sa ei kuulnud? Vaatame, mis tal plaanis on." 

Toni istus maha ja jälgis rusutult liivakella, milles liiv aina alla voolas. Valgehabe tuli välja, lauajalgpalli komplekt käes.  

"Lauajalgpall! Suurepärane sport suurepärasele vastasele. Mis sa arvad, Drago? Kas mängime?" 

"Võid selle peale mürki võtta, et mängime, semu. Hakkame pihta!" 

Ning Drago ja Valgehabe hakkasid lauajalgpalli mängima. Nad mängisid nii kaua, et Toni jõudis teha uinaku, kammida lakka, süüa kerge lõuna ja magustoiduks kummikomme ning lisaks kirjutada ponipäevikusse kõigist oma seiklustest.  

Samal ajal pidasid Drago ja Valgehabe närvesöövat lahingut. Järsku puhkes Valgehabe naerma.  

"Tead mis, Drago? Sa oled parim vastane, kellega ma kunagi üldse mänginud olen. Seepärast ma käsin oma võlukepiga sul sada aastat minu vastu mängida!"  

Ta viibutas võlukeppi, tehes õhus ringe. Nii Tonit kui ka Dragot tabas kabuhirm. Lauajalgpalli mängida oli küll lõbus, aga sada aastat oli kohutavalt pikk aeg. Pealegi oli veel nii palju vahvaid asju, mida Drago proovida tahtis. Aga ka Dragol olid võluvõimed ja ta lausus omakorda loitsu.  

"Ma käsin endal MITTE sada aastat mängida," ütles ta oma võlukeppi viibutades.  

Viimaks ometi toimis Drago võlukunst nii, nagu pidi.  

See oli Toni jaoks kergendus, sest tänu sellele ei mängi tema sõber sada aastat lauajalgpalli. Aga samas oli ta ka veidi nukker nähes, kui kurb Valgehabe oli. Valgehabemele meeldis lauajalgpall väga ja nüüd ei olnud tal kellegagi mängida. Toni mõtles nii usinasti, et pea hakkas valutama. Ja siis tal turgatas: 

"Valgehabe! Mulle tuli hea mõte. Kas sa ei võiks endale ise vastast välja võluda? Kedagi sellist, kes on lauajalgpallis osav, kes on lõbus ja arukas, ja kes oskab mängude vahel küpsetada kooke ja pannkooke." 

"Sa oled geenius," hüüatas Drago nii vaimustunult, et ta suust purskusid leegid otse taevasse. Valgehabe vaatas Tonile otsa. Ta ei mõistnud, kuidas nii väike poni nii arukas sai olla. Tonil oli õigus. Valgehabe võlus endale välja vastase, kes suutis teha kõike seda, mida Toni öelnud oli, ja enamgi veel. Nüüd võisid Toni ja Drago jätkata oma teekonda ponide kooli.  

Toni ja Drago jõudsid kõrbesse. See laius nende ees kõikvõimalikes kollastes ja pruunides toonides nii kaugele, kui silm ulatus.  

Toni osutas kauguses paistva piraadilaeva poole. 

"Kas sa tead, mis see on, Drago?"  

"Ei, pole aimugi. Ma pole seda kunagi varem näinud, Toni. Mida see siin keset kõrbe teeb? Kas see ei peaks seilama seitsme mere peal, pärituul purjedesse puhumas ja kahurid püssirohtu täis topitud?"  

Toni sattus segadusse. Kas mitte Drago ise ei heitnudki laeva keset kõrbe? Hirmus Hilda ju nii ütles.  

Toni koputas laevakerele.  

"Hilda? Siin poni Toni! Tule palun välja." 

Hilda hüüdis laeva kõhust vastuseks: 

"Toni! Kas vidí oled sina? Mul on nii hea meel su häält kuulda. Sa elasid üle kohtumise maailma kõige hirmuäratavama draakoniga, kes röövib merelt vaeste süütute piraatide laevu ja heidab need kõrbesse, kust nad ei saa enam mitte kunagi mitte kuhugi seilata."  

Aga kui Hilda tekile tuli ja nägi Tonit Dragoga kõrvuti seismas, muutus õhkkond kõrbes jäiseks. 

"Tere, Hilda!" 

"Tere, Toni!" 

"Kas sa tead, kes minu kõrval seisab?" 

Hilda ei lausunud sõnakestki. 

"Ma ütlen sulle, Hilda. Pozri sa na drakona Draga." 

"Tere, Hilda! Minu nimi na Draga. Oled siin endale paraja jama korraldanud, kas pole?" nentis Drago.  

Hilda ei öelnud ikka midagi. Ta vaid ohkas sügavalt ja siis noogutas.  

"Hilda?" pöördus Toni piraadiplika poole. "Sa pole vist kunagi Dragot kohanud. Kas pole tõsi?" 

Hilda noogutas väga aeglaselt.  

"Seega sa ei rääkinud mulle tõtt, kui ütlesid, et Drago röövis su laeva merest ja kukutas selle kõrbesse, ega ju?" 

Drago oli hämmingus.  

"See oli väga ebaaus, Hilda! Sinusuguste pärast on draakonitel halb maine." 

"Ma tean," pýta sa Hilda.  

"Nii, mida sul nüüd öelda tuleb, Hilda?" küsis Toni. 

"Palun vabandust, Drago." 

"Sulle tuleb õppetund anda! Sest sellest vabandusest ei piisa!" sisistas Drago ja leegid pahisesid kõrgele õhku. 

"Jah, piisab küll," ütles Toni. "Täitsa kena vabandus oli, kas sa ei leia?" 

Drago mõtles hetke.  

"Olgu siis. Vabandus on vastu võetud. Aga ära enam nii tee." 

Hilda raputas kinnituseks pead ning Toni ja Drago jätkasid oma teekonda. Drago suu vahutas ja mullitas ning ninasõõrmetest immitses suitsu. Drago vihkas vaid ühte asja ja selleks olid valetajad. Toni vaatas tagasi Hilda poole ja siis Drago poole. Ta pööras ümber ja läks Hildalt küsima, mis tema piraadilaevaga õigupoolest juhtunud oli.  

"Ma hoidsin aardekaarti tagurpidi käes ja tegin valepöörde. Järsku olin ma kõrbes ja ei saanud enam liiva seest minema. See on piraadi jaoks väga piinlik, sellepärast mõtlesin välja selle loo Drago kohta. Mis siis, et see tõsi polnud. See oli rumal mõte ja ma palun väga, väga vabandust." 

Toni vaatas Hildat, siis Dragot ja siis uuesti Hildat. Kuigi Toni ei öelnud sõnagi, sai Drago aru, mida tal teha tuleb. Toni istus koos Hildaga tekile ja enne kui tüdruk jõudis küsida, mis toimub, oli laev liikuma hakanud! Drago lükkas seda oma ninaga! Varsti oli Hilda taas merel, heiskas purjed ning seadis kursi uute seikluste poole. Enne kaugustesse seilamist kallistas ta Tonit ning andis Dragole tänuliku piraadi kombel au.  

"Aitäh, Drago, see oli sinust väga tubli, et sa Hildat aitasid," ütles Toni, aga Drago ei kuulanud teda. Ta hoopis osutas sõrmega:  

"Vaata sinna. Pečať na kauboi. Kas me temaga ei peaks rääkima?" 

Toni raputas agaralt pead.  

"Meil pole selleks aega. Ta räägib palju asjadest, millest rääkimiseks läheb kohutavalt palju aega. Me peame edasi minema!" 

Nii nad ka tegid.  

Toni ja Drago olid jõudnud keset tihedat vihmametsa. Koos sitikate ja prussakate, ahvide ja tiigrite ning teiste metsloomadega. Dragole ei meeldinud see üldse. Asi polnudki nii väga palavuses või niiskuses, ega isegi tiigrites. Asi oli puhtalt mõttes, et seal võib madusid olla! Maod olid AINUS asi, mida Drago kartis.  

Kui nad lagendikule jõudsid ja märkasid seal meest, kes istus, silmad kinni, korvi taga, oli Toni oma hea sõbra pärast väga mures.  

"Te ei pääse siit mööda. Selles korvis on maailma kõige mürgisem madu ja kui te kasvõi ühe sammu edasi liigute, tuleb ta välja ja neelab teid alla," ütles mees, ilma et oleks silmi isegi millimeetri võrra avanud. 

"Olgu, Toni, teeme vehkat. Võime tagasi minna, Hilda üles otsida ja siit kaugele purjetada," sosistas väga kahvatuks muutunud Drago.  

Toni polnud kunagi Dragot nii hirmul näinud. Kuid ta teadis, et läbi vihmametsa viiv rada on kõige kiirem tee ponide kooli. 

"Me tõesti peame mööda pääsema. Ja kui jäle see madu ikka olla saab?" 

"VÄGA jäle," vastas mees. 

"Kuidagi ju peab mööda pääsema," käis Toni peale. Mees tegi esimest korda ühe silma lahti ja osutas väga pika flöödiga Tonile. 

"Sa tahad minu pika vingerdava maoga võidu tantsida - tahad sa seda öelda? Või tahab ehk su draakonist sõber mao super rütmikaid ussiliigutusi näha?"  

Toni vaatas Drago poole, kes kindlalt pead raputas. Toni kehitas õlgu. 

"Ma võin maoga võidu tantsida. Drago mängib ukulelet, mina tantsin ja sina võid oma flööti mängida." 

Mees naeris põlastavalt. Siis koputas ta kaks korda korvi kaanele ja korvist pistis pea välja hiiglaslik madu.  

"Teeme neli vooru kiires tempos. Oled sa valmis, poni?" kihistas mees naerda.  

Nad hakkasid mängima ja tantsima. Madu oli jäle, aga oskas end suurepäraselt liigutada! Toni oskas ka.  

Tantsulahing lainetas edasi-tagasi. Olgugi et madu siugles ja vingerdas nii hästi, kui suutis, juhtis viimasesse vooru jõudes punktidega siiski Toni. Madu oli väsinud, sest ta polnud kunagi nii kaua tantsinud - kõik kartsid teda liialt ja jooksid minema ega julgenud temaga tantsida. Madu latsatas täies pikkuses maha ja jäi liikumatult lebama. Ja siis hakkas kostma mao norskamist. Toni ja Drago olid tantsuvõistluse võitnud! Mees viipas neile ja ütles: 

"Eks te võite nüüd vast edasi minna." 

Toni pööras väga uhkelt ümber, et öelda Dragole: 

"Me võitsime! Ei olnudki ju midagi karta, ega ju, Drago? Drago? Kus sa oled?" 

Drago oli läinud. Madu oli nii jäle, et Drago oli põgenenud, saba jalge vahel.  

Toni otsis Dragot kõikjalt. Kõigepealt ühelt poolt ja siis teiselt poolt. Ta vaatas maha ja puulatvadesse - kõikidesse kohtadesse, kuhu üks draakon end peita võib. Kuid tulutult. Drago oli läinud. Toni oli nutu äärel. Ta poleks pidanud sundima Dragot mao juurde jääma. Nad oleksid pidanud teist rada pidi minema, nagu Drago soovitanud oli. Nüüd oli ta oma parimast sõbrast ilma. 

Toni lonkis tujutult kapju lohistades edasi. Vihmamets hakkas hõredamaks jääma ja Toni jõudis suure poe juurde. Ta astus sisse.  

"Hüvasti, hüvasti," ütles naine leti tagant.  

"Terekest. Ma olen Toni ja mul on vaja midagi, millega ma saaks kähku oma sõpra Dragot otsida. Ehk jalgratast. Või võidusõiduautot. Eelistaksin tegelikult lennukit. Saad sa mind aidata?" 

"Pozri oleneb sinust," vastas naine. Toni sügas lakka. Asi ei edenenud kuigi hästi.  

"On sul mulle lennukit müüa?" 

"Ei," vastas naine innukalt noogutades ja võttis välja porrulaugu, mille ta uhkelt letile asetas.  

Toni kannatus hakkas katkema. Tal polnud ju vaja mitte porrulauku, vaid hoopis lennukit.  

"Ei, mul on vaja lennukit. L-E-N-N-U-K," ütles Toni väga aeglaselt ja selgelt. Naine osutas rõõmsalt porrulaugule. Toni ohkas. Müüjatädi kõneles ilmselgelt väga erilist keelt, mis kõlas täpselt nagu Toni keel, lihtsalt kõigil asjadel olid teistsugused nimetused.  

"Olgu ... kas sul labidat on?" 

Naine sobras riiulites ja viskas letile elektrilise hambaharja.  

"Aga pakk närimiskummi?" 

Naine noogutas innukalt ja pakkus Tonile kruvikeerajat. 

"Võlukeppi?" 

Naine võttis välja potitaime.  

Sellel ei paistnud lõppu tulevatki. Toni ohkas, sest ta oli kurnatud. Ka naine leti taga oli üsna omadega läbi. Toni otsustas ühe korra veel proovida. Kui siis ka ei õnnestu, ei jää üle muud, kui üritada Drago jalgsi üles otsida. Ta mõtles pikalt.  

"Rooskapsas?" 

Naine raputas pead - mis võis tähendada mida iganes - ja sobras leti all ringi. Siis tõmbas ta välja suure karbi, mille sees oli lennuk! 

"Hurraa!" hõiskas Toni ja maksis ruttu ära. Ta maksis koogiga, mille võttis oma seljakotist, mida naine kutsus mütsiks. Aga tegelikult polnud sel niikuinii vahet.  

Poest välja jõudnud, tegi Toni karbi ruttu lahti. Oh häda, see oli konštruktor! Ta polnud kindel, kas ta saaks selle kokkupanekuga hakkama. Karp oli tohutu suur ja juhend oli uskumatult pikk. Toni hakkas lugema ja lehitsema. Mitu esimest lehte olid täis hoiatusi kõige kohta, mis võib lennukiga lennates valesti minna. Palju asju sai valesti minna. Samuti oli mitu lehekülge selle kohta, kuidas lennuki tootjad ei vastuta millegi eest, mis lennukiga lennates valesti võib minna.  

Viimasel lehel oli kolm pilti kolmest jupist. Kolm juppi tuleb kokku panna ja siis on lennuk valmis lendama. Toni arust oli see veidi kummaline. Aga ta tegi nii, nagu kirjas oli, ja lennuk oligi valmis. 

Toni teadis, et kosmos on väga suur koht. Aga Drago oli ka väga suur draakon, nii et Toni lootis, et Drago lendab kuskil seal ringi ning Toni leiab ta kähku üles. Toni sulges silmad ja soovis, et ta oma sõpra juba varsti uuesti näeks. Siis vajutas ta starterit ning lennuk kogus köhides ja läkastades üha enam hoogu õhkutõusuks. Toni suundus otse kosmosse ega kavatsenud tagasi tulla enne, kui on oma parima sõbra üles leidnud.  

Toni tõusis üha kõrgemale ja kõrgemale kosmosesse. Seal oli väga kaunis, kõik planeedid ja tähed ning kosmose udukogud. Aga Dragot ei paistnud mitte kusagil. Varsti hakkas Toni mõtlema, et äkki oli viga sõpra kosmosest otsida, sest Drago oli öelnud, et ta lendab ainult siis, kui see tingimata vajalik on. Mis siis, kui ta ikka veel mööda vihmametsa ringi jookseb ja on ära eksinud? 

Just siis, kui Tonil olid kahtlused tekkinud, hakkas lennuk väga kahtlast häält tegema. Nähes ligiduses väga värvilist planeeti, otsustas ta sellele maanduda. See oli õige otsus, sest paar sekundit pärast maandumist käis hirmus raksatus, lennukimootor lendas sähvatades kosmoseavarustesse ning kadus silmist. Mis siis nüüd? Kuidas Toni tagasi Drago juurde ja Pilvevõlumaale saab? Toni vaatas ringi. 

"Hei, halloo? On siin keegi?" 

"Jah, mina olen," kostis hääl.  

"Kes sa oled ja kus sa oled?" 

Elegantne ükssarvik laskus hõljudes planeedile ja tuli Toni juurde. Tema ümber mänglesid kullatolmukübemed.  

"Kas sa oskad mind aidata, ükssarvik?" 

"Võib-olla, aga ainult siis, kui sa mind nimepidi kutsud. Minu nimi na Olivera. Oliver Oivaline" 

"Olgu, Oliver Oivaline, mina olen poni Toni ja ma otsin oma sõpra Dragot. Ma olen lennanud läbi terve kosmose ja ei leia teda mitte kusagilt. Ma ei tea enam, mida teha. Saad sa mind aidata?" 

Ükssarvik ei kuulanud eriti, sest ta oli ametis enese peeglist imetlemisega.  

"Kas nägid, milline lakk mul on? Kas see pole mitte kaunis? Ma hakkasin uut šampooni kasutama." 

"Su lakk on imekena. Aga me rääkisime Dragost." 

"Oota siis natuke." 

Ükssarvik Oliver läks kuuri ja tuustis seal ringi. Ta tuli tagasi pikksilmaga. 

"Pikksilm! Geniaalne, nüüd ma saan Dragot otsida," hirnatas Toni rõõmsalt.  

"Jah, ma olen geenius. Väga nägus geenius. Kas sa ei arva nii?" küsis Oliver.  

"Jah, kahtlemata," pomises Toni, ise samal ajal pikksilmaga ringi vaadates. Ta nägi metsi, põldusid, kõrbeid, mägesid ja ulpivaid jäämägesid. Aga Dragot ei paistnud mitte kusagil. Kuni ... jah ... seal ta oligi! 

Toni oli Drago lõpuks üles leidnud. Drago istus metsas, mängis ukulelet ja nägi väga kurb välja. Toni tänas Oliveri tugeva kallistusega, aga siis muutus nukraks. Ta ei saanud ju Drago juurde minna, sest lennuk oli katki.  

"Oota natuke," ütles Oliver lakka loopides ja läks uuesti kuuri.  

"Vaata seda. Ma olen nägus geenius ja mul on rakett ka. Võid selle lennuki külge panna, et saaksid koju minna." 

"Rakett. See kõlab veidi ... ohtlikult. Oled sa kindel, et see toimib?" uuris Toni ettevaatlikult.  

"On ainult üks viis teada saada," vastas Oliver.  

Toni noogutas ja ronis tagasi lennukisse. Oli vaid üks viis teada saada. Ta pidi olema vapper, kui ta Drago juurde tagasi jõuda tahtis. Oliver Oivaline pani kaugjuhtimispuldist raketi käima ja Toni lendas välgukiirusel kosmosesse sellise möirgega, mis kajas läbi kõikide galaktikate.

Toni jõudis Pilvevõlumaale aina lähemale ja lähemale. Mida lähemale ta jõudis, seda kiiremini ta lendas ja seda tulisemaks ta lennuk läks. See muutus nii tuliseks, et lennukitiivad läksid põlema ja Toni avastas lisaks, et pidurid ei tööta.  

"DRAGO, VAAAAATA ETTEEEEEE!" karjus ta. Aga Dragol ei olnud aega reageerida.  

Põlev lennuk kihutas täpselt vastu seda puud, mille all Drago istus. Puu süttis ja Toni kukkus alla, pudenedes oksalt oksale. Kui Toni maapinnale prantsatas, olid kõik puud tema ümber leekides! Drago sai sellise vapustuse, et hakkas igasse suunda leeke sülgama. 

"Drago! Drago, pozri olen mina, Toni!" 

"Toni? Vana semu? Oled see tõesti sina?" 

Kaks sõpra kallistasid üksteist sõbralikult ja tugevalt. Soojalt, pikalt ja pehmelt.  

"Ma kohtasin müüjatädi, kes kõigest valepidi aru sai ja vastupidi ka. Temaga oli võimatu vestelda, siis ma lendasin kosmosesse sind otsima! Siis kohtasin ma ükssarvikut, kellel oli pikksilm ja rakett, siis ma leidsin sinu, ja siis ... aga mis sinuga juhtus?" küsis Toni ja tõmbas hinge.  

Drago kehitas õlgu. 

"Ma lihtsalt pidin..." 

"Pissile minema?" 

"Jah! Ja kui ma tagasi tulin, olid sa läinud." 
"Sa siis ei kartnudki seda jäledat pikka madu, ega?" 

"Kindlasti mitte!" ütles Drago ega teinud teist nägugi.  

Toni naeratas.  

"Mida sa ukulelel mängisid?" 

"Ei midagi ... see oli kõigest ..." 

"Sa nägid lauldes veidi kurb välja, nii et ära uuesti laula. Aga äkki räägid, millest see laul oli?" 

Drago vaatas maha ja ütles väga ruttu: 

"Toni, sõber Toni, kus oled küll sa? Toni, sõber Toni, sind igatsen ma!"  

Toni pistis oma esikabja Dragole pihku ning kumbki neist ei lausunud enam sõnagi. Kõik jäi kummaliselt vaikseks. Õnneks ilmus nähtavale hobuvanker. Vankris istus tsirkuseartistide trupp. Tonit ja Dragot nähes jäid nad seisma, sest draakonit ja poni ei kohta just kuigi tihti.  

"Kas tahate meiega keskaegsele turule tulla?" küsis trupiliider. Toni ja Drago teadsid, et neil on kiire. Samas olid nad ühel meelel, et neile kuluks hea suutäis naeru ära. Nii hüppasidki nad vankrile, mis viis neid keskaegsele turule kuningriigis, kus kuningal oli väga peen keep ja veel peenem kroon.  

Toni ja Drago proovisid kätt vibulaskmisega ja veetsid üldse toredasti aega. Siis maadles Drago kuningriigi kõige tugevamate inimestega ja enne, kui ta sellest ise arugi sai, oli ta võitnud nii ratsaturniiri kui ka mõõgavõitluse. Drago oli kõiges nii osav, et kuningas ülendas ta oma isiklikuks kannupoisiks.  

Toni oli väga liigutatud nähes, kui uhke oli Drago võidutseremoonial oma keebi, vapi ja mõõõgaga kuninga kõrval istudes.  

Toni vaatas oma liivakella. Tal ei olnud palju aega. Olgugi et lahkumine veidi valus oli, ta lihtsalt pidi edasi liikuma. Sest see oli just selline seiklus, millest ka teised ponid oleksid võinud osa saada.  

Nüüd oli Toni taas üksi. Tal oli küll kahju Dragot maha jätta, aga ta mõistis, et Drago arust oli päris äge olla kuninga ustav kannupoiss. Kunagi varem polnud ühegi draakoniga sellist asja juhtunud. Nii et see juba oli midagi, mille üle uhke olla.  

Nüüd oli Tonil tuli takus. Ta pidi koju ponide kooli jõudma, et rääkida neile kõigile oma seiklustest suures ja laias maailmas. Enam ei tohiks kaua minna, sest ta oli juba kooli lähedal metsas. Mets oli väga suur, aga liivakellas oli veel veidi liiva alles. Loodetavasti saab kõik korda, mõtles Toni, ja rüsis läbi eriti tiheda kuusetuka.  

Järsku tabas Toni ninasõõrmeid kõige imelisem lõhn: õhku täitis oivaline ja tugev kaneeli-vaarikakoogi. See tuletas talle meelde, et tal on kõht hirmus tühi ja et talle maitsevad hirmsasti igasugused koogid. Toni sammus imelise lõhna suunas.  

Ta jõudis majani, mis nägi välja nagu uhke kook. Ohhoo!  

"See sobib suurepäraselt," mõtles Toni ja lasi uksekella. Uks avanes ja Toni ehmus päris ära. Ukse avaja oli suur kole troll, kellel olid teravad hambad ja ilast tilkuv suu. 

"Terekest! Astu edasi ja tunne end nagu kodus. Sulle ju kindlasti meeldiks hõrk koogike? Siin leidub KÕIKE, millest unistada oskad. Tule aga sisse!" Troll naeris käriseval häälel, nii et Tonil jooksid judinad üle selja.  

Toni oli väga, väga hirmul. Toni pidas ennast üldiselt väga julgeks. Ta ju ei kartnud draakoneid ega vampiire ega nõidu ... No nõidu ehk natuke ... Aga trollid olid hoopis teine tera. Toni astus sammu tagasi ja pani siis kähku jooksu, vastikust trollist eemale nii, kuidas jalad kandsid. Jooksu ajal hakkas Toni nutma. Ta oli hirmul ja üksi ja tahtis koju jõuda. Ta igatses Dragot ja vestluskaaslast - kedagi, kellele oma hirmudest rääkida ja kes teeks kõik paremaks. Aga nüüd oli ta üksi ja arvatavasti eksinud ning ta lihtsalt pidi sellest trollist eemale saama. Ta pani silmad kinni ning muudkui jooksis ja jooksis ja jooksis. Järsku põrkas ta millegi suure ja kõva vastu, mis ta pikali lõi. 

"Kas asi saab veel hullemaks minna?" mõtles Toni silmi avades, et näha, millele ta otsa jooksnud oli. 

"Toni! Seal sa oled, sõbrake," ütles Drago oma parimale sõbrale, teda parima sõbra kombel väga kõvasti kallistades.  

"Oi, sa oled nutnud. Mis sind nii kurvaks tegi?" 

"Troll. Ma kardan trolle väga, Drago, ja tema oli eriti hirmus. Ta tahtis mind kindlasti ära süüa. Ta meelitas mind sellega, millest on kõige raskem ära öelda: kook! Ja tort!" 

Drago paistis mõtlik. Toni nägi Drago ninasõõrmetest mulle, vahtu ja suitsu tulemas. 

"Milline võigas troll! Kuidas ta JULGEB sinu söömisele mõeldagi! Milline ülbik! Sa oled lahke, tore ja sõbralik väike poni, ja veel pealekauba väga arukas. Või tema üritab sind koogi ja tordiga lõksu meelitada? Ei, nii küll ei lähe. Tule minuga kaasa!" 

Drago tõstis Toni õhku ja hakkas temaga minema. Ta nõudis, et Toni talle teed näitaks, olgugi et Toni vastu puikles.  

"Ta on väga raevukas, Drago." 

"Jah, ilmselgelt. Trollid ongi sellised. Nad on surmavalt ohtlikud! Aga Dragol on samuti paar vigurit draakonivarrukas peidus. Küll sa näed." 

Toni juhatas tõrksalt teed ja varsti helistasid nad taas trolli uksekella. Troll avas ukse samasuguse irvega ja pakkus veel maitsvamat torti kui enne. Maasikatega! 

"Draakon? Maitsev! Tähendab, hubane," muigas troll.  

"Tulge mõlemad sisse, mul on ahjus piisavalt ruumi ... Tähendab, koogilaua taga. Ma loodan, et teil on kõhud tühjad, sest mul küll on!"  

"Pea nüüd hoogu, härra," ütles Drago. "Ma tean, mis sul kavas on. Kohe, kui me sisse tuleme, viskad sa meid ahju, aga ei, aitäh, sõbramees. See draakon teab trollidest kõike - ja ma oskan ka loitse lausuda, seega säh!" 

Drago lausus loitsu. Ei Toni ega troll aimanud, mida draakon teha plaanis. Aga kui Drago võlukeppi viibutas, sai troll endale pähe väga moeka rohelise viltkaabu, mille külge oli kinnitatud suur oranž sulg.  

"Hmm. Aitäh, draakon, see meeldib mulle," naeris troll, ila suunurkadest tilkumas. Toni astus kolm pikka sammu tagasi metsa poole.  

Drago viibutas taas oma võlukeppi, aga ikka oli raske öelda, mida ta välja üritas võluda. Igatahes sai troll endale kollase siidlipsu, paari põlvekaitsmeid ja hokikepi. Need andsid trollile moeka ja šiki välimuse, aga ei kustutanud ta nälga - ega muutnud ka seda, kuidas ta Tonit ahne pilguga jõllitas.  

Ja siis, viiendal katsel, juhtus midagi. Troll sai endale midagi sellist, millega tal paistis olevat soe ja hubane.  

Drago võlus välja paari villaseid sokke, mis olid nii suured, et trolli suured jalad mahtusid sinna ilusasti sisse. 

"Mis temaga toimub?" küsis Toni sosinal.  

"Trollid on alati nii kurjad sellepärast, et neil varbad kohutavalt külmetavad. Kui neile muretseda paar eriti sooje sokke, mis neile hästi istuvad, muutuvad nad vaguraks kui tallekesed."  

Troll vaatas neile otsa ja Tonile tundus, et troll hakkab õnnest nutma. 

"Kas te tahaksite tänutäheks maasikatorti sööma tulla?" küsis troll.  

"Vabandust, troll, aga meil ei ole aega. Aga see on sinust väga kena," ütles Toni ega kartnud sugugi.  

Kaks sõpra jätkasid rännakut. Mõne aja pärast küsis Toni: 

"Drago? Kas sa ei pidanud kuninga juurde ustavaks kannupoisiks jääma ja igasuguseid ägedaid asju tegema?" 

"Noh, jah, pidin küll. Ja jäingi, kuni enam ei jäänud." 

"Miks?"  

"Sest ma igatsesin oma toredat väikest poni." 

"Myslíš? Sa tõesti igatsesid mind?"  

"Jah, muidugi. Sa oled parim. Ja ma loodan, et sa enam ei karda trolle." 

Toni naeratas ja tal oli sisimas väga soe tunne. Mitte sellepärast, et Drago oli teda õpetanud trolliga toime tulema, vaid sellepärast, et tal oli väga hea meel, et keegi hoolib temast nii, nagu Drago. Mõelda vaid, tema parim sõber on draakon. Ta ootas pikisilmi, et saaks sellest teistele ponidele rääkida. 

Mets oli väga tihedaks muutunud ja Toni jäi järsku hästi vaikseks. See oli tema kohta ebatavaline. Drago üritas mõnd nalja visata ja võlutrikki teha, aga Toni ei võtnud vedu ja vaatas silmi kissitades otse ette, padrikusse.  

"Toni? Mis toimub? Sa oled väga vaikne ega räägi üldse? Mis lahti on? 

"Kuss! ... Puud muutuvad sakilisemaks ja uduvaip katab maad. Siin elab nõid ja tema sõnul ma petsin teda, nii et me peame valvsad olema." 

"He-he-he-hee!" kõlas puude vahel kaja. Toni võpatas ja vaatas ringi, aga Drago tegi seda, mida draakonid ohuga silmitsi sattudes kõige paremini teevad. Ta seisis sirgelt, rind ette sirutatud, tõstis saba üles ja puhus suust väikseid leeke. 

"Drago. Sa pead mind kaitsma. Ta tahab mind kinni püüda ..." 

Tonit katkestas tugev raksatus ja puud tabanud välgu sähvatus. Toni oli nii ehmunud, et pigistas silmad kinni. Kui ta silmad jälle lahti tegi, leidis ta end keset jõge ulpivalt ujumisrõngalt. 

"Aidaa, väike poni! Aitäh, et mulle draakoni tõid. Ta meeldib mulle väga!" Nõid kõkutas jõekaldal seistes naeru ja lehvitas Tonile. Drago oli läinud. Kindlasti röövis nõid ta ära! Nüüd triivis Toni jõel, mis kandis teda eemale Dragost - ponide koolist rääkimata. Ta pidi midagi ette võtma. Aga mida? Ta avas oma seljakoti ja sobras hoolega. Seal oli palju põnevaid asju, millega mängida, aga ei midagi, mida Toni praegu kasutada saaks. Või äkki ... Toni leidis Drago ukulele. Ta küll teadis, kui väga Dragole tema ukulele meeldis. Aga Tonil polnud muud valikut kui kasutada pilli aeruna, et tagasi jõekaldale sõuda.  

Oli väga raske ukulelet aeruna kasutades vastuvoolu sõuda. Toni pingutas kõvasti ja mõtles kogu aeg oma sõbrale, kelle nõid oli röövinud. Ta ei pääse sellest puhtalt! 

Lõpuks jõudis ta kaldale ning hakkas hiilima sinnapoole, kus paistis keerlev udu ja kaugusest kostis nõia kõkutav hääl. Kui Toni jõudis metsas sinna kanti, kus nõid elas, nägi ta Dragot puuris istumas. Nõid vaaritas potis mingit jubedalt lehkavat suppi. Aeg oli kallis, sest Toni ei saanud selles kindel olla, et Drago lõpuks supipotti ei satu. 

Kuidas ta Drago küll päästa saaks? Nõial oli varuks palju võlutrikke ja Toni oli kõigest poni. Siis tuli Tonile mõte. Ta saab ujumisrõngast kasutada! Nii vaikselt, kui suutis, hiilis ta nõia selja taha. Toni püüdis Drago pilgu ning andis kähku märku, et Drago temast välja ei teeks. Drago sai sellest silmapilkselt aru ning hakkas lõbusalt vilet laskma, nagu poleks kuskil ohumärkigi.  

Nõid tõstis pilgu potilt. 

"Nämma, draakonisabasupp ... eriti maitsev!" naeris ta hiiglaslikke kääre välja võttes. Aga enne, kui ta neid kasutada jõudis, juhtus midagi. Toni kargas püsti ja tõmbas ujumisrõnga nõiale ümber, nii et nõid ei saanud enam käsi liigutada ja pillas võlukepi maha. Alguses oli nõid üllatunud, aga kui mõistis, et oli ujumisrõngas lõksus ega saanud oma võluvõimeid kasutada, hakkas ta väikese poni peale tigedalt karjuma.  

Toni otsis puurivõtme üles ja lasi Drago ruttu välja. Kuid et nõidadega tuleb ettevaatlik olla, siis lükkas Toni nõia igaks juhuks puuri ja pani selle lukku. Toni teadis, et varem või hiljem jookseb ujumisrõngas õhust tühjaks ja nõid saab vabaks. Seega oli hea, et tal tuli kuidagi ka puurist väljapääs leida - selleks ajaks on Toni ja Drago aga juba kaugel.  

Nad jätkasid teed mööda tuttavaid metsaradu. Dragol oli väga hea meel päästmise üle ja et tema kena draakonisaba alles jäi. Ta oli vaimustatud ka Toni visadusest ja vaprusest. Isegi kui Toni Dragole ütles, et tema kallis ukulele märjaks sai, ei teinud Drago sellest probleemi.  

"Riputame selle päikese kätte kuivama, sõbrake, siis on kõik jälle tipp-topp." Täpselt nii nad ka tegid. Nad riputasid ukulele Toni seljakoti külge, nii et kõndimise ajal kuivatasid seda nii tuul kui ka päike.  

Drago tähistas ukulele kuivamist nii, et mängis seda laulu saateks, mis kirjeldas nende seniseid seiklusi. Toni võttis välja kotitäie popkorni ja samal ajal kui draakon tema kõrval kõndis ja laulis, viskas talle aeg-ajalt mõne popkorni suhu. Nii nad kõndisid toredasti edasi, kui järsku kostis puude vahelt väga vali mürin. 

"Mis see oli, Toni?" 

"Ilmselt see vampiir. Tal on kõht alati tühi ja tema kõht koriseb väga valjult." 

"Mis asi on vampiir?" 

"Nad on veidi häbelikud, kannavad siidi ja elavad vaikset elu." 

"Miks ta nii vaikne on? Ja miks ta toitu otsima ei lähe, kui tal kõht tühi on?" 

"Hea küsimus, Drago. Vampiiridel ei ole nii lihtne väljas käia. Vaata, asi on nii ..." 

Toni tahtis hakata selgitama, kuidas vampiiridega asjalood on. Aga Drago, kes armastas toitu rohkem kui midagi muud, tõttas juba vampiiri kõhukorina suunas. 

"Nii kahju on, kui keegi on nii näljane kui see vampiir. Me peame teda aitama!" 

Toni jooksis talle järgi nii hästi, kui suutis, aga see polnud lihtne, sest Drago liikus väga ruttu. Kui Toni jõudis koopaesisele lagendikule, oli Drago juba seal ja piilus koopasuust sisse. 

"Tere? Vampír? Oled sa tuleň?" 

"Jah," sosistas vampiir. "Ma olen siin ja ma olen kohutavalt näljane."  

"Kohe ajame asja korda," lausus Drago lahkelt.  

"Aga... Ma ei näe sind kohe üldse. Kas sa ei tahaks oma pimedasse koopasse natuke valgust? Ilma tuleta ei saa küpsetada ja on väga häiriv, kui midagi näha pole. Ma otsin oma võlukepi üles ja siis ..."  

Toni tõttas Drago poole, et tedy peatada, aga enne kui ta midagi öelda jõudis, viibutas Drago oma võlukeppi. Lõpuks ometi läks Dragol esimese korraga täppi, kui ta oma võluvõimeid kastuas. Järsku ilmusid koopasse prožektor, põrandalambid, laualambid ja isegi lühter. Seal oli ka mugav tugitool, ning suurte pidusöökide korraldamiseks söögilaud ja toolid. Drago oli endaga väga rahul, aga vampiir oli kadunud.  

"Vampiir? Vampiiiiir? Kus sa oled?" 

"Khm. Ma olen siin." Drago pööras ringi ja tammetüve varjus seisis elegantne, mustas ja punases siidis kuju.  

"Miks sa seal seisad? Miks sa oma uude tugitooli ei istu ja head raamatut nautima ei asu?" 

"Sest ma ei talu valgust," sosistas vampiir. Nüüd korises tema kõht nii kõvasti, et Drago tõesti ehmus.  

"Noh, seda ma küll ei teadnud. Oleksid pidanud mulle ütlema. Peame sellega midagi ette võtma. Aga esmalt tegeleme selle koriseva kõhuga. Mida sulle süüa meeldib? Ma võin peaaegu kõike valmistada." 

„Hot dog'e," vastas vampiir.  

"Ma pole aastaid neid saanud. Ja veel mandlikooki, vaarikarulle ja šokolaadiga sarvesaiu. Punast morssi. Lagritsat ja äkki natuke suhkruvatti. Kui seda pole liiga palju paluda."  

Seda oli hirmus palju paluda, aga Dragol oli kahju, et ta oli vampiiri tema enda kodust välja visanud. Ta ajab selle muidugi korda. Ent esmalt võlus ta välja kõik toidud, mida vampiir palunud oli.  

Toni üritas mitu korda vahele segada, aga ta teadis, et üks vähestest asjadest, mis Dragot vihale võisid ajada, oli tema häirimine toidutegemisel. Seega pidi Toni kannatust varuma ja pealt vaatama, mil Drago nägi palju vaeva, et serveerida vampiirile kõik road, mida too tellinud oli. Drago serveeris hot dog'id ja teised road linaga kaetud lauale, mis asus varjus. Ta serveeris väga viisakalt ja valas välja nelja eri maitsega punast morssi, et vampiir ise valida saaks. Kui vampiir oli söömise lõpetanud, punane morss teravatelt kihvadelt tilkumas, säras tema näos lai naeratus.  

"Aitäh sulle, Drago. Oli vägagi meeldiv sinu kokakunsti nautida. Ma pole kunagi varem nii hlavu hot dog'i ega nii oivalist vaarikarulli saanud. Ma pean sinult retsepti küsima."  

Toni üritas taas vahele segada, aga tulutult, sest vampiir ja Drago vestlesid ikka toidust ja kokkamisest ja restoranidest edasi, Tonit täielikult eirates. Toni meeleheide üha suurenes ja tema tavapärane helesinine jume muutus türkiissiniseks ja siis tumesiniseks.  

Drago aina rääkis edasi.  

"Mu kulla vampiir, me pole veel lõpetanud." 
"Ei ole või?" 

"Ei, me peame su koopast ka rääkima. Kuidas teha seda pimedamaks, aga siiski hubaseks ja koduseks."  

Nüüd sai Toni mõõt täis ja ta karjus: 
"MEIL POLE SELLEKS PRAEGU AEGA! ME PEAME KOHE EDASI LIIKUMA!"  

Drago polnud kunagi varem Tonit sellisena näinud ja ta unustas korrapealt kõik vampiirikoopa valgustus- ja sisustusplaanid. Selle asemel jooksis ta järgi Tonile, kes oli juba läbi metsa teele asunud. Kui Drago Tonile järele jõudis, küsis ta Tonilt, et kas tal oli vampiirist kahju. Aga Tonil polnud aega vastata, sest nad pidid nüüd tõesti kiirustama, kui tahtsid ponide kooli jõuda enne, kui oli liiga hilja.  

Toni ja Drago jõudsid sillani ja Toni võttis kohe juhtimise üle. 

"Drago? Ma tegelen sellega ise. Seda silda valvab üks ninja. Ta küsib meilt midagi ja ma oskan vastata. Meil pole palju aega, et ponide kooli jõuda, nii et peame tõesti kiirustama." 

Drago arust oli see pisut liiga põnev. Kas nad ikka jõuavad kohale? Seni kui ta mõtles, ilmus järsku välja väike ninja. Ta osutas oma mõõgaga Dragole.  

"Toni juba ON mu küsimusele vastanud. Nii et enne, kui te üle silla võite minna, pead küsimusele vastama SINA, draakon!" 

"Jah. Olgu. Ma võin proovida," nõustus Drago.  

Ninja hingas sügavalt sisse, kissitas silmi ja küsis: 

"Mis on ... sinu lemmikroog?" 

"Jummel, see on väga keeruline küsimus. See on tõesti kõige hullem asi, mida minult küsida." 

Drago ei tahtnud väga midagi valida ega öelda, et miski on millestki parem. ERITI kui jutt käis toidust. Näiteks ta ei teadnud, kas talle meeldib rohkem maasika- või vaarikamoos. Mustikas ja mustsõstar olid samuti head. Kas ta eelistas pitsat või spagette? Talle meeldisid ka austrid ja falafelid, ja tzatziki ja kartulipuder, ja juustuvõileivad. Aga mis oli tema lemmik? Pozri olenes tujust.  

Drago oli nii närvis ainult ÜHE roa valimisest. Ta kissitas silmi ja mõtles nii hoolega, kui suutis.  

Aga see ei aidanud. Sest kui ta taas silmad avas, tundusid nii Toni kui ka ninja murest murtud. Drago oli olnud nii närvis, et oli midagi paha mõtlemata suu lahti teinud ja silla maha põletanud! Nüüd nad ei saanudki üle silla minna.  

See oli väga halb, sest neil polnud palju aega. Ninja oli kurb ja üsna pahur. Toni istus puu kõrvale maha ja võttis seljakotist liivakella välja. Seal oli lõpuni jäänud vaid paar liivaterakest.  

Toni puhkes peaaegu nutma.  

"Nüüd ei saa ma sõpru igavesest traavimisest päästa. Ja ma ei saagi neile sellest fantastilisest ja seiklusi täis maailmast rääkida. Ma arvan, et ka nemad peaksid seda nägema samamoodi, nagu mina - mitte päevad läbi traavima." 

Drago mõistis seda. Ta oli kurb, et tema sõber löödud oli. Ja veel kurvem, et see oli tema süü. Aga ta teeb selle heaks. Drago astus paar sammu tagasi ja vaatas ringi. Ta tegi metsas radu sisse tallates jalad soojaks, siis köhis hääle puhtaks ja vaatas oma parimale sõbrale otsa. 

"Toni? Kui tahad, võid mulle selga hüpata. Võime ponide kooli lennata. See oleks kiire ja tore, ja kindlasti mitte ohtlik." 

Toni ei suutnud seda uskuda. Ta jõllitas Dragot: 

"Jah, aga Drago, sa ei lenda ju kunagi nii, et keegi on seljas? Draakonid ei tee seda ju? Sa ise ütlesid?" 

"Jah, ütlesin. Ma pole seda kunagi varem teinud ja ei teeks seda kellegi teise heaks peale sinu, Toni."  

"Päriselt?" 

"Jah. Sest sa oled mu kõige parem sõber. Sa päästsid mind nõia käest ja võtsid mind kaasa maailma parimale seiklusele. Nii et hüppa kohe mulle selga ja ma luban, et jõuame ponide kooli enne, kui on liiga hilja."  

Toni ronis Dragole selga. 

"Hoia kõvasti kinni, sõbrake," ütles Drago, võttis siis pikalt hoogu ja kihutas puu poole. Vahetult enne kokkupõrget tõusis ta õhku ja kerkis üles, üles, üles - taevasse. Toni hoidis kõvasti kinni ja tuul peksis talle näkku.  

All maa peal oli ninja ikka veel tulivihane. "Aga mis mu sillast saab," kisendas ta.  

"Tulge tagasi, te igavesed kaabakad!" Aga Toni ja Drago olid läinud. Kuid oma teraste ninja-kõrvadega kuulis ninja metsas oksa murdumas. Ta kargas heli poole nii, nagu suudavad vaid ninja'd - väleda elegantsiga.  

"Kes pečať na? Ma näen sind. Ma olen ninja ja meie eest ei saa varjuda ega meid tüssata," karjus ninja. Kellegi pea piilus puu tagant välja. Pozri oli vampiir.  

"Pozri olen kõigest mina. Vampiir." 

"Jummel, ma peaaegu ei kuulnud sind. Sa oled hiilimises väga osav! Kas sa võiks seda mulle ka õpetada?" 

Vampiir noogutas.  

"Ma arvan küll. Vastutasuks ehk õpetad mulle, kuidas mõõõgaga võidelda? Ma olen alati sellest unistanud." 

"Muidugi," nõustus ninja ja nad hakkasid viivitamatult üksteist õpetama. Sealjuures oli neil nii lõbus, et ninja unustas põlenud silla pärast pahane olla. 

Kõrgel taevas nägi Toni Drago seljast kõiki imelisi, metsikuid, pööraseid ja ohtlikke paiku, mida nad külastanud olid. Kõrbest keskaegse turuni, nõiaonnist ja trollimajast (mida Toni pigem unustada oleks tahtnud) rannani ja isegi kuni mereni välja, kus Hirmus Hilda piraadilaevaga seilas, kahurid püssirohtu täis.  

Aga siis tuli Tonile meelde, et tal tegelikult polnud aega vaadet nautida. Liivakellas olid järel vaid mõned liivaterakesed. 

"Liigu kiiremini, Drago! Muidu me ei jõua kohale," hüüdis Toni. Drago lehvitas oma tiibu veel kiiremini. 

"Pečať! Zapečatuj všetko, Drago, ruttu!" osutas Toni ja Drago muutis suunda. Paraad oli juba alanud. Ponid traavisid ühes taktis poodiumi poole. Seal pidid nad vasaku kabjaga andma allkirja kinnituseks, et traavivad ponide kooli teenistuses ühes taktis oma elupäevade lõpuni. Roni oli järjekorras esimene. Ta kastis kabja pidulikult sinise tindi sisse ja valmistus just dokumendile allkirja andma. 

"STOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOPP!" hõikas hääl ülevalt. Sügavas vaikuses vaatasid ponid segaduses üksteise otsa. Ja siis kostis võimas möire. Möire, mida suudab tekitada vaid maanduv draakon. Maast kerkis võimas tolmupilv, mis ajas kõik ponid köhima.  

Kui tolm oli hajunud, nägid kõik ponid Tonit - ja Dragot! Ponid polnud kunagi varem draakonit näinud. Nad olid küll arvanud, et draakon on suurem ja raevukam, kuid kartsid teda siiski ja hiilisid üksteisele lähemale, moodustades ühe suure väriseva ponikarja.  

Moni oli esimene, kes rääkimiseks julgust leidis.  

"Terekest, Toni. Sa o tom tagasi? Ja sa tõid kaasa maailma raevukaima draakoni. Aga ... miks sa siia tulid?" 

"Me tulime teid takistama," ütles Toni kindlalt.  

"Takistama? Mille pärast?" tegid nüüd häält ka teised ponid.  
"Et te elu lõpuni ühes taktis ei traaviks. Teil pole aimugi, millest te ilma olete jäänud. Mu sõbrad? Pozri na Draga." 

"Tere, halløjsa, hej hej, buenos dias, bon jour ja guten tag," teretas Drago lahkelt ja üritas välja näha nii raevutu kui võimalik.  

Ponid paistsid siiski hirmunud, kuid samas ka üsna uudishimulikud. Toni jätkas: 

"Ma arvasin, et maailm on vaenulik ja vaevarikas paik, kus tuleb riskida igasuguste vigastustega. Kindlasti on seal kohti, kus võibki kehvasti minna. Aga samal ajal on maailm suur, kaunis ja imeline ning täis igasuguseid erinevaid olevusi."  

Kõik jäid vakka. Pozri oli ponide jaoks suur uudis.  

Toni jutustas edasi:  

"Te arvasite, et Drago on uskumatult raevukas. Aga teate mis, ta pole üldse raevukas. Ta on tegelikult päris nunnu. Ja talle meeldivad kõik needsamad asjad, mis meilegi! Mu sõbrad, lõpetage see igavene traavimine siin ponide koolis. Minge jooksurajast kaugemale ja uudistage maailma, nagu mina tegin. Alles pärast seda võite otsustada, kas te ikka tahate elu lõpuni ühes taktis traavida."  

Taas olid kõik vakka. Ponid sosistasid omavahel. Mõne aja pärast pööras Joni, kõige hallim poni, kes oli ühes taktis traavimises parim, ümber.  

"Toni, enne kui otsustame, peame su seiklustest lähemalt kuulma." 

"Mõistagi. Võtke istet, kallid sõbrad," ütles Toni. Ja ta alustas.  

"Esimene asi, mida pärast ponide koolist lahkumist näete, on sild. Sillast ei saa niisama üle minna, sest seda valvab ninja. Tegelikult on see sild praegu katki ja me peame võib-olla aitama tal seda uuesti üles ehitada ..." 

Toni rääkis teistele ponidele kõigist oma seiklustest ning ka kõigist naljakatest ja erakordsetest inimestest, keda ta kohanud oli. Samal ajal võlus Drago välja suupisteid ja sooritas ajaviiteks ka teisi võlutrikke.  

Ponidele tundus maailm väga põnev olevat. Nad said teada, et draakonid pole üldse raevukad elukad, vaid hoopis väga nunnud ja vahvad. Nad otsustasid, et ei taha elu lõpuni ühes taktis traavida, vaid lähevad hoopis suurde, laia maailma uusi seiklusi otsima.  

Aga Toni ja Drago? Nad kolisid koos Drago kindlusse elama. Nad vaatasid filme ja tegid pannkooke ja sõid popkorni ja põletasid asju ning tegid veel palju muud ägedat ja vahvat, mida koos parima sõbraga teha saab. Vahel hüppas Toni Dragole selga, et minna koos maailmast uusi seiklusi otsima, sest väärt seiklustest ei saa kunagi küll.